24 August 2020

[EN/EE] ‘East End(s)?’ at Põhjala Tehas in Tallinn

[EN/EE] ‘East End(s)?’ at Põhjala Tehas in Tallinn


The group exhibition ida ots(as)? / east end(s)? / край Восток(у)? examines and reflects upon the socio-psychological experiences and status of a society located in North-East Europe. Eight Estonian artists present their approaches to the topic in diverse mediums, and thereby create a complex offering for an open dialogue.

Historically, Estonia was ruled by different foreign powers, including Sweden, Germany, Denmark and the Russian Empire, until 1918 when the Republic of Estonia was established. Following a few decades of independence, Estonia was annexed by the Soviet Union, regaining independence in 1991. Back then, the yearning for freedom was so strong, that this shared feeling of endurance conceived a common saying: “to be willing to eat potato peels” – that Estonian people would endure absolute poverty to attain freedom. Thus, the potato is symbolic of this spirit of searching for belonging to Western society, and the multiplicity of the layers of this daily vegetable serve as great inspiration. The potato is ironical, while it is connected to poorness and a certain simplicity, it never loses that earnest, emblematic characteristic of austerity and strength. That is why the potato is a central motif of the exhibition.

After securing statehood, the government strove to become a member of the EU, which was achieved in 2004. Since then, the public agenda has been to include Estonia in the already existing image of Northern European countries and promote Estonia as a digital success story and a tech-savvy nation. Alongside rapid development, Estonia has been grappling with severe socio-economic problems, such as the biggest gender pay gap in the EU, the relative poverty of a quarter of Estonia’s population, and issues related to the integration of non-Estonian speaking communities.

Estonia is in the process of finding its identity as an open-minded progressive nation with roots in folklore, whilst having to accept the disruption of the time under Soviet occupation. Estonian society now consists of diverse nationalities, mainly Estonians and Estonian-Russians, rediscovering their traditions. This can be healing, but there is a danger of being stuck in the past and using this heritage as dividing nationalism. Additionally, economic inequality and historical traumas prevent societal unanimity. In order to be overcome, these traumas need a collective sense of strong social structure, which is formed by the state and its citizens finding common ground in a dialogue. This exact moment in time feels like a sensitive turning point: we are searching for healing and restorement, but at the same time we must open up to the world, which touches upon old wounds, to ensure the sustainable perspective needed to build identity from roots to the future. This topic was selected, because I believe that we need more time, conversations, and opportunities to share our positions and opinions about this highly complex occurrence.

'East End(s)?', exhibition view with works by Tanja Muravskaja, Evi Pärn, Sandra Kosorotova

The current tensions that exist generate inner conflicts, thought processes, and emotional expressions, which result in a powerful creative impulse. The works selected present different positions to address the issues and possibilities around one’s identity, our identity, which is the key focus of this exhibition. The exhibition entails socio-geographic, temporal, and psychological aspects of borders and asks: How is our identity shaped by inner and outer expectations? Is there a chance that we can preserve and resolve ourselves to develop our identity, even though we are part of the EU and, due to this, constantly confronted with the image and the standards of the Western world?

In the following sections, I share some information on the exhibited artworks in order to support a potential dialogue. Also included are my own personal interpretations in connection to my curatorial approach, sometimes using the artist’s sentiments. However, be sure not to take my words as the only, or singularly complete, understanding of the works and the multilayered questions raised about the history and status of identity in Estonia.

Marko Mäetamm‘s work, entitled “Estonia”, was chosen for the Permanent Representation of Estonia to the European Union in Brussels. It beautifully displays the irony and ignorance our nation is often confronted with. The stylistic focus on the written word offers a low-threshold approach and, with this, immediate engagement with the content. Very much on point Mäetamm characterises the standard small talk situation, the urge to be polite and keep the dialogue alive, the slightly too long pause between questions and answers, and the inappropriate comparisons, which are tolerated because of the speaker’s lack of knowledge. It is an honest and transparent work, as black and white as some of the minds we are surrounded by.

The soliloquies of the man walking through the rain, disconcertingly bouncing thoughts back and forth. In Mäetamm’s words: This work is my attempt to describe how complicated it is to explain why we feel the way we feel and behave the way we behave. We, as people, often carry the patterns of our culture and history, we are connected to the collective memory of our country and the people who lived before us. We are made of a certain material and this material has a very strong influence on us.

Marko Mäetamm, 'Estonians', acrylic on paper, 2017
Tanja Muravskaja, 'Positions', 4 photos from a series of 7 photos, 2007

Already being iconic in itself – the four nude photographs of Tanja Muravskaja that are part of the seven-photo series “Positions” display young Estonian artists posing with the nation’s flag. The confident and strong self-presentation overtakes the generalising character of the flag by individualising its display. The shape and structure of the flag is defined by the decisions of the individual and not the other way around. Bare skin usually reflects a certain vulnerability, but here it stands out as unveiled strength, the new generation freely expressing their position towards questions of nationalism and identity.

In her second work “From a clean slate” Muravskaja amazes with a similar simplicity in her aesthetics. The installation consists of two mannequins in a walking posture, wearing white clothes with a red sculptural structure on their backs. The anonymity of the figures, the cleanliness of the wardrobe in relation to the abstract and high-contrast structure merge into a futuristic impression. Is this a scenario of future humans? What does the red framework symbolise? Is it “Our Past” from which we can’t liberate ourselves? Or Is it a burden or an opportunity for our identity to keep the balance between the past and the future?

Sandra Kosorotova‘s work “Slavinavia” presents a synthesis of the Scandinavian with the Estonian flag and reflects the multilayered process of expressing identity through staged images. At the time of its making, there was a controversial discussion about the expression of Estonia’s identity through newly defined imagery, which set the context of the work. Scandinavia hereby represents the longing for affiliation with the group of so-called West- and North European states. The danger in focussing on ideals and imaginations lies in the disregard towards the acknowledgement of Estonia’s past and its own process of finding its identity. To adapt because of a wish to belong leads to overlooking and results in a distant and strange image with some familiar aspects as on Kosorotova’s flag. However, this is far from an organic development of identity and appears like a shortcut in this long and intense process.

The work “Bananas” reflects on the usage of Eastern European clichés in brand imagery. Kosorotova criticises stereotypes that intentionally utilise these defined images to achieve recognition in an international context. A rap song is printed on a square shaped silk fabric and addresses the interplay between fashion, Western capitalism, populism, and self-presentation. To be a part of the group you need to look and be like the desired Western European ideal, even though it means sticking to general profiles instead of individualism.

exhibition view with works by Alexei Gordin and Sandra Kosorotova
Madlen Hirtentreu, 'A trembling piece of lard', 2020

The central topic of the work “A trembling piece of lard” by Madlen Hirtentreu is the territorial constraint of both mental and physical space, from which she constantly invents new ways and means of manipulation. Her kinetic sculptures, installations, and performances are often characterised by Frankensteinian techniques, absurdity, and an eclectic choice of materials. Materials often serve as the role of a recorder. In this multimedia work, she stages bones and flesh on a table. By pushing a button, the viewer interacts with the work and starts the kinetical installation. A transcribed conversation with the seller of the installation’s bones is in dialogue with a poem by Hasso Krull. This connection creates an ironic and humorous moment that results in a sensitive absurdity. Memory, historical traumas and grief are brought together and benefit in the complex combination of materials and content that layer a certain ironic lightness.

“Nostalgia” is a part of Tanel Randers conceptual work the “Guillotine Effect”, which observes the transformation of East European in the late 80s and early 90s. The Guillotine was the foundational instrument of democracy. As Western democratic powers reached the ruins of socialism, guillotines were brought to the streets. No human heads were falling there, but the heads made out of bronze – the symbols of totalitarian regimes, while the actual elite of this regime only slightly transformed into the elite of capitalist society. Starting from this analogy the work observes the Eastern European transformation and detects a split subjectivity – with the head located in the West and the body located in the East, inner harmony and balance is impossible. This division can lead to nostalgia, which acts like filler and a reminder of better times for stability, but shifts focus from the current situation to a dreamy version of the past.

In the video works “The Strategical Planning of Transformation” and “Potato in the pocket” Rander uses the potato as a symbol to critically approach historical phenomena, such as the introduction of Western cultural values to Estonian peasantry by noblemen. The second video explores his childhood misconceptions about Estonian political status and its relationship to the West. Both of the videos make an impact in their simplicity and strong metaphors.

Tanel Rander, 'The Strategic Planning of Transformation', video 3’23’’, 2013

Flo Kasearu’s floor installation “International Fun” recreates the flag of the European Union. On the familiar royal blue, the stars have been replaced by banana peels introducing an ironic tone to the intended greatness of the flag as a unifying symbol. Reality, however, is different, as this union is fragile in its structure, and the members often slip slapstick-like through the ideal of togetherness, while a single misstep could lead to drastic consequences.

In this show, the sculpture group ”Basic pride II” consists of 20 single pieces of potato sculptures and combining it with flag poles. Entangled, twisted, and pressed to each other, or sticking through the potato, the poles stand for diverse nationalities and culture clashes that come along with global unifications.

“Estonian Dream” is a video work that astonishes. There is a rawness in the video log format and a naivety, sincerity, and obscurity in the main character – Texasgirly1979, an Estonian woman who has lost her connection with her homeland and taken-on the American way of life with a marriage and living in the USA. She is alienated from both the Estonian and American cultural world. She carries out her life in a mode of nostalgia, going back to her childhood songs, and has romanticised everyday goods that remind her of her youth. Her manners and thoughts may seem laughable, but the video also calls upon empathy for individuals who get disoriented in a globalised world and experience a nostalgic-homesick loneliness, because of rootedness.

Flo Kasearu, 'International Fun', 2016
Alexei Gordin, 'Between the Past and the Cosmos' I and II, acrylic on canvas, 2013

The three-channel approach is intriguing and conceptually appealing in Alexei Gordin‘s video “If it disappears from here, it immediately appears somewhere else”, where he rediscovers abandoned and forgotten architecture of past eras. This division to three screens effectively gives a sensation of division of the space, time and the physical body, which is also characteristic of a polarised psyche between the past, present, and future.

Images and architectural objects, collected in the video, lead a viewer to a journey through the forgotten and ruined, pointing to the uncomfortable past we all share, and questioning its influence on our future. Places documented in the video, remind us of something we would rather forget as a mistake, but in another way, could be inviting and intriguing, such as prohibited monuments that are stuck between time, cultures and memories.

The two dispatches of “Between the Past and the Cosmos I and II” paintings and the works “Lights” and “Spring” depict a very Gordon-like societal portrait that spotlights the dramatic distance between human reality and human imagination. The first two are partly inspired by trips to Ida-Virumaa – the poorest part of Estonia, which is mostly populated by Russians who migrated for work during the soviet era, but nowadays, time seems to have stopped there. People have no work and no possibilities for development. In addition, a high rate of alcoholism and drug addiction is common in this region, which is also reflected in the demographic situation. Alexei says that he used metaphoric solutions to the problems of his characters in imagining an alternative reality for them in cosmos, which signifies people’s aspiration for ideal, harmonic life.

Evi Pärn’s installation “The Corridor of Power” highlights a crucially important aspect of the social structure in a post-occupational society in which the differences of historical interpretations are a daily experience. This work criticises the institutional position of the Estonian Art Museum, specifically the permanent exhibition about art and society in Estonia (1945–1991) where the historical contextualisation is displayed in Estonian and English, and by this neglects the presence of Russian and Estonian-Russian citizens. Pärn creates an archival corridor consisting of paper banners adding the Russian version of museum texts and blurring the parts in Estonian and English to the edge of being illegible. The relation between Russians and Estonians is complex and multilayered so an easy answer for a solution can’t be given. It would be useful, however, to analyse the cultural past together, which could result in higher attentiveness and acceptance.

Evi Pärn, 'Corridor of Power', digital print on paper, 2020
exhibition view with works by Flo Kasearu and Tanel Rander
Alexei Gordin, 'If it disappears from here, it immediately appears somewhere else', video 8'58'', 2016


Grupinäitus “ida ots(as)? / east end(s)? / край Восток(у)?” uurib ja vaatleb kriitiliselt, millised sotsiaalpsühholoogilised kogemused ja meeleolud on ühiskonnas, mis paikneb Põhja- ja Ida-Euroopas. Kaheksa eesti kunstnikku lähenevad teemale eri vormis ning seisukohtadega, luues võimaluse sel komplekssel teemal avameelselt arutleda.

Eestit on valitsenud erinevad võõrvõimud kuni 1918. aastani, mil kuulutati välja Eesti Vabariik. Pärast paarikümneaastast iseseisvust annekteeris Nõukogude Liit Eesti. Omariiklus taastati alles 1991. aastal. Vabadust ihaldati sedavõrd, et selle nimel oldi nõus isegi kartulikoori sööma. Kartuli sümbol kätkeb endas seda kollektiivset soovi olla vaba ja kuuluda Lääne-Euroopasse. Sain inspiratsiooni nendest eri kihistustest, mis sellel igapäevasel viljal on: iroonilisus, seostumine vaesusega ning teatava lihtsusega, kaotamata oma siirust ja otsekohesust, olles kasinuse ning tugevuse märk. Sel põhjusel valisin kartuli näituse üheks keskseks kujundiks.

Taasiseseisvumisest ja Euroopa Liidu liikmeks saamisest alates on Eesti valdav narratiiv olnud Põhja-Euroopa kuvandi omistamine ning soov tutvustada meie digitaalset edulugu ja Eestit kui tehniliselt ülipädevat riiki. Kiire arengu kõrval oleme aga silmitsi seisnud tõsiste sotsiaalmajanduslike probleemidega, nagu EL-i suurim sooline palgalõhe, veerandi elanikkonna suhteline vaesus ja muukeelse kogukonna lõimimisega seotud küsimused.

Eesti alles otsib ja kujundab oma identiteeti uuendusmeelse ja avatud riigina, mille juured on rahvapärimuses, pidades samal ajal leppima okupatsiooniajast tingitud katkestustega. Tänapäeva Eesti koosneb eri rahvustest – valdavalt eestlased ja eestivenelased, kellest mõlemad taas avastavad ja mõtestavad oma traditsioone ja kultuuri. Juurte otsimine võib olla tervendav, aga seda saadab samal ajal oht jääda kinni minevikku ja kasutada päritolu kui midagi sellist, mis rahvusi lahutab ning eristab. Majanduslik ebavõrdsus ja ajalooliste traumade kogemus kasvatavad samuti ühiskondlikku lõhenemist.

'East End(s)?', exhibition view

Traumade ületamiseks on vaja tugevat ühiskondlikku koestikku, mille moodustavad riik ja selle inimesed avatud dialoogis. Seejuures peab riik arenema ja jätkumise tagamiseks end rahvusvaheliselt avama. Põhjus, miks valisin selle teema, seisneb veendumuses, et meil on vaja rohkem aega, rohkem arutelu selle nähtuse mõtestamiseks. Just see on ka tundlik koht: vajame ühiskonnana minevikuhaavade kokkukasvamist, aga peame samal ajal end maailmale avama, et jätkusuutlikult oma identiteeti mõtestada, rajades selle juurtest tulevikule.

Need olemasolevad pinged tekitavad sisemisi lahkhelisid, aga ka mõttesööste, mis väljenduvad loominguliste impulssidena. Valitud teoste taga on erinevad seisukohad, et käsitleda üksikisiku identiteeti, meie kollektiivset identiteeditunnetust, selle probleeme ja võimalusi, mis on selle näituse põhirõhk. Hõlmates pealkirjas sotsiaal-geograafilisi, ajalisi ja psühholoogilisi piire, küsib näitus: kuidas kujundavad meie enesemääratlust sisemised ja välised ootused? Kas suudame enda kultuuri säilitada, eripalgelist minevikku väärtustada ja identiteeti iseseisvalt kujundada, isegi kui oleme EL-i osa ja seisame silmitsi pidevalt läänemaailma kuvandi ja standarditega?

Järgnevas osas tahaksin jagada mõtteid eksponeeritud teoste kohta võimaliku dialoogi toetamiseks. Selgitan ka isiklikke tõlgendusi seoses minu kui kuraatori lähtekohaga, viidates mõnikord kunstnike endi öeldule. Loomulikult ei esinda need tõlgendused täit tõde ja õigsust ega anna kogu vastuseid mitmekihilistele tõstatatud küsimustele Eesti identiteedi ajaloo ja olukorra kohta.

Marko Mäetamme töö pealkirjaga “Eesti”, mis valiti ka Eesti alalisse esindusse Brüsselis Euroopa Liidu juures, kujutab iroonilisi olukordi ja ükskõiksust, millega Eesti inimesed sageli kokku puutuvad. Selle teose sõnadele seatud ja lihtne stilistiline fookus pakub hea võimaluse samastumiseks.

Marko Mäetamm annab ideaalselt edasi igapäevaseid ja kohati kummalisi vestlussituatsioone, mida tihti iseloomustavad veidrad pausid, viisakusavaldused ja ebasobivad võrdlused, mis on tingitud teadmatusest teiste kultuuride või rahvuste suhtes. See on aus ja otsekohene teos, mille mustvalge värvivalik peegeldab ka seda, milliseid suhtumisi meie ümber võib leiduda.

Marko Mäetamm, 'Estonians', acrylic on paper, 2017
Tanja Muravskaja, 'From a clean slate', male and female mannequins, white ready-made clothes, red contour-plexiglass, underwear structure: Liina-Mai Püüa, 2018

Seerias “Eestlased” kujutavad vihmas jalutava mehe sisemised monoloogid Mäetamme sõnul mõtet, kui keeruline on tihtipeale anda edasi oma tunnete tagamaid või põhjendada oma käitumist. Inimestena kanname tihti oma ajaloolisi ja kultuurilisi mustreid, oleme seotud kollektiivmäluga ja inimestega, kes enne meid on siin elanud. Me oleme tehtud samast puust ning sellesse süvistatud mustrid on ka meis endis olemas.

Praeguseks juba ikoonilise tuntuse pälvinud Tanja Muravskaja neli aktifotot seeriast “Positsioonid” kujutab noori eesti kunstnikke rahvuslipuga poseerimas. Nende enesekindel ja tugev väljenduslaad allutab riigilipu tavapärase inimesi üldistava mõõtme, andes sellele individualistliku olemuse. Lipule annavad kuju ja struktuuri kunstnike isiklikud otsused, mitte vastupidi. Kui tavaliselt sümboliseerib alasti ihu haavatavust, siis selles seerias on tunda noore põlvkonna julgust end rahvusluse ja identiteediga seonduvalt omal viisil väljendada.

Muravskaja teine teos “Puhtast Lehest” kannab endas samalaadset esteetilist lihtsust. Installatsioon koosneb kahest valgesse riietatud mannekeenist, kes kannavad seljas punaseid struktuure. Figuuride anonüümsuse ja rõivaste lihtsuse suhe abstraktse ja kontrastse raamstruktuuriga ühendub futuristlikuks kuvandiks. Kas see on inimkonna tulevik? Mida see struktuur sümboliseerib? Kas on see meie minevik, millest me end vabastada ei suuda? On see koorem või meie võimalus oma identiteeti balansseerida mineviku ja tuleviku vahel?

Sandra Kosorotova, 'Bananas', digital print on silk, 2019

Tekstiilipõhises installatsioonis “Banaanid” ilmnevad mitmed kihistused, mis on seotud Ida-Euroopale omaste klišeede kasutamisega kaubamärgi esteetikas. Sandra Kosorotova kritiseerib stereotüüpidel põhinevaid kuvandeid, mida kasutatakse selleks, et saada rohkem tähelepanu ja tunnustust rahvusvahelisel turul.

Ruudukujulisele riidele prinditud räpilugu annab edasi kapitalismi, moekunsti, populismi ja eneseväljenduse koosmõju. Et olla osa grupist peame me välja nägema ning käituma nagu lääneeurooplased, isegi kui see tähendab üldistatud identiteedi omaksvõtmist isikupära asemel.

Sandra Kosorotova teos “Slavinavia” kujutab Skandinaavia ja Eesti lipu ristamisel tekkivat sulamit, puudutades sellega mitmeid kihte identiteedi väljendamise protsessis, ka lavastatud kujutiste kasutamise kaudu. Teoste valmimise kontekstis toimus vastuoluline arutelu Eesti identiteedi väljendamise üle äsja määratletud märkide ja kujundite kaudu. Skandinaaviale viitamine esindab teoses igatsust kuuluda nn Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide rühma. Ideaalidele ja kujutlustele keskendumisel on oht eirata Eesti minevikku ja oma identiteedi otsimise protsessi. Kuuluvuse väljendamine ainult kuulumise soovi pärast toob kaasa ülekirjutamise vajaduse, mille tulemuseks on kauge ja kummaline pilt koos mõne tuttava elemendiga. Kuid selline lähenemine on kaugel identiteedi orgaanilisest muutumisest ja mõjub kiirtee või lõikamisena  pikal teerajal.

Madlen Hirtentreu teose “Värisev pekitükk” keskne teema on vaimne ja füüsiline territoriaalne piiratus, millest väljapääsemiseks kasutab kunstnik ajalisi hüppeid ja nihestusi, manipuleerides seeläbi olukorraga. Selles multidistsiplinaarses töös on autor lauale asetanud luud ja kondid. Nupuvajutusega saab vaataja kogeda liikuvat installatsiooni. Transkribeeritud vestlus teoses kasutatavate kontide müüjaga, mis on kõrvutatud Hasso Krulli luuletusega, loob iroonilise ja humoorika tasandi, mis annab teosele ühteaegu nii absurdse kui ka sentimentaalse vaatenurga. Ajalooline mälu, traumad ja lein mõjuvad üheskoos kummaliste materjalide ja tekstilise kihistatuse tõttu teatud vaimuka kergusega.

Tanel Rander, 'Nostalgia' from series 'Guillotine Effect', digitally reproduced charcoal drawing print on textile, 2016
Madlen Hirtentreu, 'A trembling piece of lard', 2020

“Nostalgia” on osa Tanel Randeri kontseptuaalsest teosest “Giljotiini efekt”, mis vaatleb muutusi Ida-Euroopas 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses. Giljotiin oli Prantsuse revolutsioonis demokraatia alustala. Kui lääne demokraatlikud võimud jõudsid sotsialismi varemetesse, toodi ka tänavatele giljotiinid. Ent inimpeade asemel hakkasid langema pronksist pead – totalitaarse võimu sümboolsed tähistajad. Samal ajal, kui selle võimu nomenklatuur sulandus uute oludega ja muutus kohati kapitalistliku ühiskonna eliidi.Sellest analoogiast lähtudes jälgib teos Ida-Euroopa muundumist ja tuvastab lõhenenud subjektiivsuse – peaga läänes ja kehaga idas asudes on sisemine harmoonia ja tasakaal võimatud. See jagunemine võib põhjustada nostalgiat, mis toimib nagu ajutine täide ja meeldetuletus parematest aegadest stabiilsuse leidmiseks, kuid nihutab fookuse praeguselt olukorralt unenäolise minevikuversiooni juurde.

Videoteostes “Ümberkujundamise strateegiline planeerimine” ja “Kartul taskus” kasutab Rander kartuli sümbolit, et läheneda kriitiliselt kahele ajaloolisele nähtusele – lääne kultuuriväärtuste tutvustamisele Eesti talurahvale aadlike poolt. Teine video uurib tema lapsepõlve väärarusaamu Eesti poliitilisest staatusest ja selle suhetest läänega. Mõlemad videod avaldavad mõju oma lihtsuse ja tugevate metafooridega.

Flo Kasearu loob põrandainstallatsioonis “International Fun” taas Euroopa Liidu lipu. Tuttaval kuninglikul sinisel on tähed aga asendatud banaanikoortega, mis annavad lipu ühendava sümbolina iroonilise tooni. Reaalsus on siiski täielikust harmooniast erinev, kuna see liit on oma ülesehituselt habras ja liikmed libisevad tihtipeale koostöö ideaalist hoolimata kuldsest ringist välja, samal ajal võib ühe liikme libastumine viia drastiliste tagajärgedeni. Sellel näitusel koosneb skulptuurigrupp “Baasuhkus II” 20 üksikust kartuliskulptuurist, millest kasvavad võrsetena juhtmelaased lipuvardad. Kinni, keerdu ja üksteise külge surutud või kartulist läbi kasvanud postid tähistavad erinevate rahvuste lõimumise ja rahvusvahelise koostöö probleeme, mis kaasnevad üleilmastumisega. “Eesti unistus” on videoteos, mis hämmastab teatava toorusega videoblogi formaadis ja selle peategelasega, kes pakatab naiivsusest, siirusest ja kummalisusest. Portree keskmes on Texasgirly1979 – eesti naine, kes on kaotanud sideme kodumaaga ja kes abielu sõlmimisel ja pikemalt Ameerikas elades on võtnud omaks sealse elukorralduse ja suhtlusmaneerid. Ta on võõrdunud nii Eesti kui ka Ameerika kultuurimaailmast. Ta viibib oma elu nostalgiarežiimis, pöördudes tagasi oma lapsepõlvelaulude juurde ja romantiseerib igapäevatooteid, mis meenutavad talle möödunud aega. Tema käitumine ja mõtted võivad tunduda naeruväärsed, kuid video kutsub üles mõistma ja lähenema empaatiaga ka nendele, kes on globaliseerunud maailmas telje kaotanud ja kogevad juurtetuse tõttu üksindust.

Flo Kasearu, 'Basic Pride II', 2018
Alexei Gordin, 'Lights', acrylic on canvas, 2018

Kolme kanali videolahendus on intrigeeriv ja kontekstuaalselt veenev Aleksei Gordini töös “Kui see siit ära kaob, ilmub see kohe kuskile mujale”, kus ta avastab uuesti eelnevate ajastute mahajäetud ja unustatud arhitektuuri. Pildi jagunemine kolmel ekraanil annab aimu ruumi, aja ja füüsilise keha jaotusest, mis on iseloomulik ka polariseeritud psüühikale mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Videos nähtavad olukorrad ja arhitektuuriobjektid viivad vaataja rännakule läbi unustatu ja rikutu, osutades ebamugavale minevikule, mida me kõik jagame, ja seades kahtluse alla selle mõju meie tulevikule. Dokumenteeritud kohad tuletavad meelde midagi, mille pigem unustaksime ja mida vaatleme veana, kuid mis sellegipoolest võiks olla põnevad, näiteks aja, kultuuride ja mälestuste vahele takerdunud keelatud monumendid. Maalidel “Mineviku ja kosmose vahel I ja II” ning teoste „Tuled” ja „Kevad” on Gordin kujutanud talle omast ühiskondlikku atmosfääri, mis tõstab esile inimese tegelikkuse ja kujutlusvõime dramaatilise erinevuse. Esimesed kaks eelnimetatuist on osaliselt inspireeritud reisidest Ida-Virumaale – Eesti vaeseimasse ossa, kuhu asusid enamasti nõukogude ajal tööle sisserännanud venelased, kuid tänapäeval näib aeg olevat seal peatunud. Inimestel pole tööd ega arenguvõimalusi. Piirkonnas onkõrge alkoholismi ja narkomaania määr, mis kajastub ka demograafilises olukorras. Alexei ütleb, et ta otsis oma tegelaste probleemile metafoorilisi lahendusi, kujutledes neile kosmoses alternatiivset tegelikkust, mispuhul tähistab kosmos inimeste püüdlust ideaalse, harmoonilise elu poole.

Evi Pärna installatsioon „Võimu koridor” tõstab esile okupatsioonijärgse ühiskonna problemaatika, milles ajalooliste tõlgenduste erinevused on igapäevane kogemus. See töö kritiseerib Eesti Kunstimuuseumi institutsionaalset positsiooni, täpsemalt osa Eesti kunsti ja ühiskonda käsitlevast püsinäitusest (1945–1991), kus ajaloolist infot eksponeeritakse ainult eesti ja inglise keeles ning see jätab tähelepanuta vene ja eesti-vene inimesed. Pärn on taasloonud EKM-i püsinäituse arhiivikoridori, lisades muuseumitekstidele venekeelse versiooni ning hägustades eesti ja inglise keeles olevad osad loetamatuks. Venelaste ja eestlaste suhted on keerukad ja mitmekihilised, nii et lihtsat vastust ei sa aanda, kuidas leida rohkem üksmeelt ja vastastikust austust. Kasulik oleks siiski meie ühist kultuurilist ajalugu koos analüüsida, mille tulemusel ehk omaksvõtt ja leplikkus kasvab.


ArtistMarko Mäetamm, Flo Kasearu, Alexei Gordin, Madlen Hirtentreu, Sandra Kosorotova, Tanja Muravskaja, Evi Pärn, Tanel Rander
ExhibitionEast End(s)?
Place / venuePõhjala Factory, Tallinn, Estonia
Dates13–30 August 2020
Curated byMaria Helen Känd

See also