![[EN/EE] ‘Maalid 2020’ by Mariann Metsis at Hoib Gallery](http://blokmagazine.com/wp-content/uploads/2020/12/01-hoib-gallery-photo-roman-sten-tonissoo-1200x800.jpeg)
[EN]
text: Mariann Metsis & Niina Ulfsak
Maalid 2020 is as a search for a protagonist among familiar motifs. With sincerity and lightness Metsis reassembles them in an unexpected way. Forming a new narrative, her work gives us insight into one side of the story of progress in this severely escalated moment of 2020.
Reflected on the hills of an unknown landscape, governed by a dog and gripped tightly with leather belts Can one live in any other way than as a criminal? No raises questions of ownership and otherness. The painting ponders who we become within the capitalist system, where the function of everything and everyone is to produce. Is there room for sincerity within these boundaries?
The question of ownership is also raised in Display (Ecclesiastes). Leather boot unveiling itself from darkness, tempting a dog in search. A powerplay where no one knows what’s at stake. The crosswise running figures cut each other off in a nonviolent way, dominance is not clearly expressed. There is still no protagonist and the notion of sovereignty is as abstract as before. The dog and the boot start shaping an alternative chronology. Brought up in Post-Soviet Estonia but having spent the last 10 years in London, Metsis is looking at the outcomes of two opposing historical narratives. By rearranging symbols familiar from western art history, Metsis finds a meeting point of these two stories in the neoliberal now.
As the dog in the accompanying text quoting Blaise Pascal ruminates – if we don’t believe in real objects and cling to false ones, what do we believe in?
2020 has revealed us the horrors of global systems, forcing us to look deep inside ourselves. The inherent violence and repressiveness of capitalism tears down both the conceptual and the sincere. It is as we have all become historical characters in the neoliberal sense. In the stillness of the gallery the eternal gaze of each dog watching over the other questions who is the other in this very moment. Within the discourse of a west lead visual narrative, Metsis provides us with a different assemblage of power and history. With one that is a lot more fun and liberating.
Hidden behind the floating paintings, the pleated cloths ground us back in the space. As early as in the 10th century, during Lent the sensual colours and decorations of church interiors were covered with modest cloths that urged sorrowful self- reflection. Echoing this tradition, stretched out and blurred t-shirt prints of Kristen Stewart and a family of dogs become placeholders for the virgin and her saints.
Following the recent political events in Estonia it becomes clear that the collision of realities is hard to process and a lot to take in. Trying to make up for missing pieces by adapting to a bigger narrative does not lead to liberation. Referring to the Xenofeminist Manifesto: We are all alienated – but have we ever been otherwise? It is through, and not despite or alienated condition that we can free ourselves from the muck of immediacy. Freedom is not a given – and it’s certainly not given by anything “natural”. There is no such thing as a more righteous history, every system is repressive and all we have is us.
[EE]
text: Mariann Metsis & Niina Ulfsak
Näitus „Maalid 2020” otsib tuttavate motiivide seast peakangelast. Siiruse ja kergusega kombineerib Metsis neid ootamatul viisil. Tema teosed loovad uusi narratiive ning pakuvad sissevaadet progressinarratiivi ühte poolde ettearvamatul 2020. aastal.
„Kas siin ilmas üldse saab elada teisti kui kurjategijana? Ei” kujutab tundmatul maastikul kõrguvaid mägesid ja nende üle valitsevat nahkvöödega kinnitatud koera, tõstatades küsimusi omamise ja teisesuse kohta. Maal mõtiskleb selle üle, kelleks me muutume kapitalistlikus süsteemis, kus kõige ja kõigi eesmärk on midagi toota. Kas sellises kontekstis on ka siirusele ruumi?
Omamise küsimus on esil ka teoses „Vaateaken (Ecclesiastes)”. Pimedusest kerkiv nahksaabas peibutab otsivat koera. Võimumäng, kus pole teada, mis on kaalul. Horisontaalselt üle maali jooksvad figuurid katkestavad üksteist rahumeelselt, üks ei domineeri teise üle. Peakangelast pole endiselt ning iseseisvuse idee on ikka sama abstraktne kui varem. Koer ja saabas loovad alternatiivse kronoloogia. Taasiseseisvunud Eestis kasvanud ja viimased 10 aastat Londonis elanud Metsis käsitleb kahe vastanduva ajaloolise narratiivi järelkajasid. Lääne kunstiajaloo sümboleid ümber paigutades leiab Metsis neoliberaalses olevikus ühenduskoha nende kahe loo vahel.
Saatetekstis Blaise Pascali tsiteeriv koer mõtiskleb: kui me ei usu millessegi tõelisesse ja klammerdume ebajumalate külge, millesse me siis ikkagi usume?
2020. aasta on paljastanud globaalsete süsteemide õudused ning sundinud meid endasse vaatama. Kapitalismi vägivaldsus ja rõhuvus lammutab nii kontseptuaalse kui ka siira. Meist on justkui saanud ajaloolised tegelased sõna neoliberaalses tähenduses. Galeriivaikuses valvavad koerad üksteist ning tekib küsimus, kes neil hetkedel teine on. Läänemaailma visuaalse narratiivi raamides töötav Metsis kombineerib võimu- ja ajalooküsimusi siiski omal moel. Lõbusamalt ja vabastavamalt.
Hõljuvate maalide taha peidetud volditud riie annab meile ruumis taas pidepunkti. Juba 10. sajandil kaeti kirikus rikkalikud värvid ja kaunistused paastu ajaks tagasihoidliku kangaga, mis kutsus üles nukrale mõtisklusele. Sellest traditsioonist inspireerituna muutuvad väljavenitatud ja udused siirdetrükis Kristen Stewarti ja koerapere pildid omamoodi Neitsi Maarjaks ja tema pühakuteks.
Hiljutisi Eesti poliitilisi sündmusi jälgides on selgeks saanud, et erinevate reaalsuste kokkupõrge on keeruline ja raskesti hoomatav protsess. Puuduolevate kildude asendamine suurema narratiiviga ei vii vabanemiseni. Tsiteerides xenofeministide manifesti: „Me kõik oleme võõrandud – kuigi kas me olemegi kunagi teisiti elanud? Aga just võõrandumise kaudu, mitte vaatamata sellele, on meil võimalik end kohesuse ja vahetuse mülkast vabastada. Vabadus pole iseeneslik – ja kindlasti pole see midagi „loomulikku”.”Õiglasemat ajalugu pole olemas, kõik süsteemid on rõhuvad ja me saame loota vaid üksteisele.
Imprint
| Artist | Mariann Metsis |
| Exhibition | Maalid 2020 |
| Place / venue | Hoib Gallery, Tallinn, Estonia |
| Dates | 11 Nov 2020 – 1 Jan 2021 |
| Photos | Roman-Sten Tõnissoo |
| Index | Hoib Gallery Mariann Metsis Niina Ulfsak |